Extar 24h Põlvamaal

Narva xdreamist järgmisel päeval kirjutas Lauri, et ta on mind maha ärinud oma tiimikaaslastele Erikule ja Tiidule, kes nüüd tahavad minuga Extarile minna. Ja et ma olevat põhimõtteliselt nõus :) Loomulikult on sellisele võimalusele ja pakkumisele väga keeruline "Ei" öelda, eriti kui sellise tasemega poisid (ikkagi eelmise hooaja xdreami A-raja võitjad ja pidevad poodiumil käijad) ise tahavad sinuga 24h võistlema minna. Ilmselgelt tuli jaatav vastus emotsiooni pealt. Ma plaanisin see hooaeg rahulikumalt võtta ja ma ei olnud kevadel peale Birke katsumust suurt trennigi teinud. Aega oli nüüd tubli 7 nädalat tippvormi jõudmiseks...

Kui ma aprilli lõpu nädalavahetusel esimese pikema 68km sõidu tegin, siis oli see väga raske, ning ahastus ja ebakindlus hakkas võimust võtma. Arnega konsulteerides sain eesmärgiks järgneva 2 nädala jooksul 2x100+km ratast sõita ning siis lisaks veidi joosta. Samas kui ma ette lugesin, et mis üritused mul kõik veel plaanis on (just oli olnud ~7h Narva xdream, siis oli tulemas 6h rogain, nädal hiljem 4h rogain ning võib olla ka siis veel Rummu xdream, nädal enne Extari), siis ta soovitas rõhku panna pigem taastumisele ja puhkamisele, sest suusakilomeetreid kogunes mul talve jooksul päris palju ja küll ma hakkama saan. Jajah, kerge öelda, aga mina olen see, kes peab 24h nende poistega vastu pidama. Kergemaks ei teinud ka poiste linnalegendid, sest kõik kes kuulsid, et ma nendega Extarile lähen, muigasid ning ütlesid, et need poisid sõidavad su ribadeks :)

Lisaks treenituse vähesusele vaevas mind ratta dilemma. Ma tean, et mul on väga vana ratas ja vist oma 3 hooaega olen mõelnud uue soetamisele, aga siiani polnud ostuni jõudnud. Samas ei olnud ma vaimustuses uue ratta soetamises ainult ühe võistluse tarbeks, sest ma ei olnud jätkuvalt kindel, kui palju ma xdreamil osalen ja niisama sõitmiseks on mu praegune ratas täiesti piisav. Jällegi konsulteerisin targematega ning käisin isegi mõningaid rattaid vaatamas-proovimas, kuid otsuseni ei jõudnud. Lisaks ostumõttele oli alternatiiviks ratta laenamine/rentimine, aga kust ma leian väga hea ratta, mis on sobilik minu pikkusele, oli paras pähkel.
Nii ma siis pea iga õhtu olin piisavas stressis, et vormi ei ole ja ratta teemat ei suuda ära otsustada. Õnneks teise 100km sõidul suutsin välja mõelda, et B-rajal SysPrinti tiimis osalev Sergei on minu pikkune ja tal võiks olla väga hea ratas. Kõne Sergeile ja 3 minutiga oli vaat et minu suurim probleem lahendatud. Superluks! Tundsin end kui lotovõitja :))

Varustus koos, sain rahulikumalt keskenduda vormi timmimisele. Vastupidavust ja jooksu aitas treenida rogainidel osalemine:

14.05 oli Libahundi rogain, mis seekord toimus hoopiski Soomes, Helsingi lähistel Sipoonkorpis. Ajapiir oli 6h ning maastik graniidine, Ragnari ja minu jaoks esimene välisvõistlus. Iseesesest oli äge ettevõtmine, kuid meile ei sobi nii pikk raja planeerimine. Seekord oli aega lausa terve laevasõit ja rohkemgi. Me vist 2/3 sellest ajast üritasime midagi klappima saada, kuid lõpuks tuli ikka kiirustama hakata ja ilmselgelt oli siin eelis kogemustega orienteerujatel. Kõige optimaalsem planeering vist ei saanud, ja üldjoontes saime punktid enam-vähem hästi kätte; loomulikult tuli sisse ka ikka päris mitu korralikku punkti otsimist. Lõpus jäime ka veidi ajahätta ning tuli viimased 20-30min otse finiši poole spurtida. Enesetunne oli enam-vähem, kuid kiirusest jäi veel puudu. Kokku tuli ~6h ning 35km jooksu, segastes 11, üld 26. Järgmisel päeval tegin ka oma teise 100km rattasõidu, enesetunne oli üllatavalt hea ja jalad kannatasid kenasti sõita.

Õigel ajal finišis :) Foto: Mairolt Kakko

Nädala pärast pühapäeval, 22.05, oli XTspordi kevarogain Laulasmaal. Ajaraamiks 4h. Seekord oli aega planeerimiseks 5min, ning need sobivad meile paremini. Panime paika suuna ja esimese jupi ning ülejäänud planeerime jooksvalt. Kuna maastik oli sile ja enamasti mööda teid, siis oli tempo päris hea. Suuri apsakaid ei teinud, aga oleks tempo veel kõrgem olnud, oleks võinud suuremat ampsu planeerida. Enesetunne oli mul seekord väga hea ning kannatas lõpuni tempot hoida. Kokku tuli ~4h, 37km jooksu ning tulemuseks selle hooaja esimene poodium - segaste III, üld 9.

Tehtud! Foto: Edith Madalik

Rummu xdream oli täpselt nädal enne Extari. Kuna Ragnarile xdreami konsteptsioon ratta tõttu ei passi, siis leidis Aivo meile uue tiimiliikme ja super osava kaardilugeja, Alar Viitmaa.

Koostöö klappis väga hästi ning algusest peale olime segavõistkondade esimeste hulgas hoolimata paarist pisiveast. Otsustavaks sai viimane rattaetapp, kus tegime mõned prohmakad, kuid suutsime taastuda ning kolmandat kohta enam käest ei andnud hoolimata tagant poolt maruliselt lähenevatest jälitajatest. Minul oli jooksus tunne väga hea, rattas hakkas alaselg korralikult tunda andma, nii et sõitmine oli valulik. Õnneks Aivo aitas õigetel hetkedel ning saime hakkama. Küll aga Extari silmas pidades tegi see veidike murelikuks. Lõppkokkuvõttes olime rajal 6:57,58 ja 81km, tulemuseks A-raja poodiumi debüüt - sega III, üld 11.

Foto: Anneli Reinolt

Ja siis oligi käes Extari nädal. Seekord toimus see Põlvamaal Taevaskojas, põhimõtteliselt minu vanadel treeningradadel. Taaskord jagati välja ka EMV tiitlid segavõistkonde arvestuses.
Kuna mul oli juba ammu soov tööst väike puhkus võtta, siis ajatasin kaks asja kokku ning sõitsin lõunasse juba teisipäeval. Rummus sain ka Sergei käest ratta ning lisaks väiksele jooksule tegin ühe rattaga ja klippidega taastutvumise sõidu. Me olime otsustanud klippidega peale minna, aga minu viimane klippidega sõit jääb vist selle sajandi algusesse :)

Oma uute tiimikaaslastega tegime kergema rattasõidu enne Rummu xdreami, seal sain kindlust juurde, et punt on õige ja võib metsa minna küll.

Kerget furoori tekitas ka meie tiimi nime muudatus. Esialgu oli Erik meid kirja pannud Uzavas Racing nime all, aga kuna mu isale see ei passinud (Miks teil nii kummaline nimi on? No kui ei meeldi, maksa kinni ja paneme uue :)) ning ta oli nõus meie osaluse kinni maksma, siis saime võistluspäeva hommikul endale sponsori ning seega ka uue nime - Starter Nordsil.

Võistlus algas reedel kl 19 ning ees ootas 6h jooksu, 8h kanuud ning 10h ratast.

Rajaskeem.

Alustasime jooksuga ning stardis anti kätte väga valge kaart. Peale oli märgitud ainult lisaülesande punkt, kus ootas meid puzzle - see on üks minu lemmikumatest :)

Stardist saadud kaart. Foto: XTsport FB

Kokkupandud kaarti seekord endale ei saanud, vaid tuli meelde jätta või üles joonistada. Erik hammustas läbi, et tuleb kohe ujuma minna, sest sealt saab kaardi ja siis on lihtsam edasi toimetada.

Lisaks kaardile märgitud punktidele võis otsida joontelt lisapunkte. Foto: XTsport FB

Enne veel põikasime läbi punktist 1 ning siis Saesaare tammi juurde punkti 6. Ujumisdistants vastaskalda punktini oli pealtvaatajale hinnangul oma 200-300m, seega edasi-tagasi päris korralik maa. Õnneks meil oli 3 korralikku madratsi+pump kaasas ja saime nobedalt käidud. Kuna lisavarustus kaalus omajagu, siis parseldasime 3-st 2 maha :). Jooks kulges üpriski hästi ning tagasi VK-sse (võistluskeskusesse) jõudsime päris hea varuga, kus saime rahulikult rattaetapiks valmistuda.

Pimeduse ja pori tõttu (vist juba sadas ka) ei olnud see minu lemmik etapp, küll aga nautisin kingadega sõitu. Rajavalikut ei oska suurt kommenteerida. Meie vist kõige kahtlasem valik oli läbi Ahja jõe edasi-tagasi punktis 16 käimine - jõe sügavamas kohas tuli liikuda kikivarvastel ratas pea kohal, pikematel poistel oli nõksa lihtsam :)
Kõige ennastületavaks punktiks oli minul punkt 22, kus tuli esimest korda ronida puu otsa. Jalas rattakingad, kõige alumised oksad ~2m kõrgusel, siis oli alguses kerge hirm sees, et kas ma ikka jõuan sinna puu otsa. Kuna ma olin otsustanud, et hädaldama ei hakka ja printsessi ei mängi, vaid teen kõik vajaliku kaasa, siis süda ja jalg värisedes sai poiste abil punkti võetud.

Etapi lõpu poole hakkas mul paremalt alaselg päris korralikult tunda andma ning valu kiirgas ka paremasse reielihasesse. Õnneks punkti 23 tabamisega olime veidi kärsitud ning tuli ratas käe kõrval punkti poole liikuda, kuid seljale mõjus see hästi. VK-sse liikudes tegime ka väikese ekslemise, kuid üldjoontes minu meelest jällegi viisakas etapp ning kui seljavalu välja arvata, siis oli tunne jätkuvalt väga hea.

Väikesed fragmendid tuli leida suurelt kaardilt. Foto: XTsport FB.

VK-s oli meil esimene söögipaus, kus ootas meid varasemalt valmis tehtud kiirpastad. Kuigi suurt isu veel polnud, sõin kõik ausalt ära, sest minul oli see esimene 24h võistlus ning jäljendasin kõike, mida kogenenumad tegid. Lisaks järjekordne riietevahetus ja suurem asjade kaasapakkimine, sest ees ootas 10h pingutust, millest 8h tuli kanuus veeta.

Järgnev ~2h jooksuetapp oli "kiiksuga". Kaardile oli märgitud korridor, kus pidi liikuma GPS. St igal tiimil oli GPS seade küljes, millega nende liikumist sai jälgida. Ise valid, kas üks liige läbib üksi terve raja või vahetatakse vms. Ühel hetkel Tiit teatas, et Erik sõi vist pastat lõvikonserviga, sest ta on otsustanud selle korridori üksi läbida ning meie võime punktist 28 otse kanuusse sammuda. Õnneks päris üksi ei pidanud Erik siiski minema, vaid sai pundistuda teiste tiimide lõvidega.

Kanuualasse jõudes panime koheselt selga koorikud, et oodates väga külm ei hakkaks ning ära ei vettiks. Ajaviiteks proovisime Tiiduga kõik erinevad pakutavad kanuud mugavaima kaaslase leidmiseks järgnevaks 8h-ks. Valituks osutus võrkistmetega kanuu, mis oli üpris mugav variant nii pikaks sõiduks, millega oleks kannatanud vist saunaleili pepualuseta ka sõita.

Ühel hetkel tuli Tiit kavala näoga ning ütles, et mine vaata vahetulemusi sealt tagumise auto juurest. Jõudes kohale ning leides oma võistkonna teiselt kohalt, olin meeldivalt üllatunud. Mitte et ma meie tiimis kahelnud oleks, aga arvestades konkurentsi, siis oli see väga-väga rõõmustav vaatepilt.

Rahvast muudkui saabus, kuid Erikut jätkuvalt mitte. Kui suurem lõvide punt lõpuks kohale jõudis, tegi veidi murelikuks, et meie oma nendega ei olnud. Arupärides saime vastuseks, et Erikule ei passinud teiste rajavalik ning oli läinud oma teed. See tegi veel murelikumaks. Ootasime ja vaatasime ärevalt tulijate poole. Etapi kontrollaeg hakkas samuti vaikselt läbi saama. Kui oli jäänud veel 8 minutit, saabuski lõpuks Erik, kes teatas, et ei suutnud viimast punkti üles leida.

Kuigi kanuu kaardi sai kätte alles siis, kui kõik 3 liiget olemas, olime teiste juurest näinud, et ees ootab pikk sõit, ikka kole pikk. Õnneks oli sellesse esmapilgul lõputusse sõitu erinevaid elemente lisatud:

- 2 esimest punkti tuli ise kaardile märkida. Meil läks siin mõlemaga nihu ja lisapunkte ei saanud :(

- 3 lisapunkti sai väikeste jooksusutsakate eest. Väga meeldiv vahepala. Kuna istumisest hakkasin kergelt kangeks jääma, siis oli eriti mõnus vahelduseks joosta. Ühe sellise jooksusutsaku lõpus tegime ka ühe singipirukapausi :)

- Saesaare järve kallastele oli seatud 6 punkti, millest 3-s oli reaalselt ka SI-jaam. Ehk siis oli taas võimalus 3 lisapunkti noppida. Kui ei viitsinud kõike eraldi läbi käia, oli tehtud üks sukeldumispunkt, kus sai teada, millised need 3 on. Kuna ei mina ega Tiit ei soovinud sukelduda (jäi arusaam, et kõik 3 liiget peavad sukelduma 1+m sügavusele, alles siis saab teada), siis käisime kõik 6 eraldi läbi. Paraku leidsime siiski ainult 2; ju kolmas jäi lihtsalt märkamata.

Kui me kanuud alustasime viimaste seas, siis kulgesime vee peal nii edukalt, et jõudsime põhituumikule kenasti järgi. Jõgi oli päris käänuline ja kivine ja oksaline, kuid Eriku juhendamisel ja Tiidu tüürimisel saime kõikidest takistustest kenasti mööda. Vihma sadas ka kogu aeg, kuid tuleb tunnistada, et väga ei mäleta, et häirivalt külm oleks olnud. Jope valik oli hästi õnnestunud ja kapuuts oli parim sõber, kuid püksid polnud parim valik; oli tunda, et oled pesuni märg :)

Peale Saesaare tammi eriti kivine lõik, kell 5:41. Foto: Edith Madalik.

Kanuu stardis hõigati, et paar lisaülesande punkti avatakse kl 8. Selle teadmisega suutsime Eriku veidi segadusse ajada, mistõttu Saesaare punktides ei kulgenud meil kanuuetapp kõige mõistlikuma trajektooriga. Kui tegelikult oleks võinud Maarjaküla punkti võtta nö kanuuga, siis meie otsustasime sinna pärast jooksuga minna. Õnneks ajapuudust ei olnud ja väga suurt ringi sellega ei teinud. Küll aga kulutasime väga palju aega Maarjakülas õige puu leidmisele, ja kui lõpuks leidsime, siis ootas meid järjekordne puu otsa ronimine :)

Kell 8:28. Foto: Edith Madalik.

Kanuust VK-sse jõudes tegime korraliku pausi, pea 45min. Sõime järgmise topsipasta, seekord sooja ning vahetasime riideid, niipalju kui kellel neid veel järgi oli. Kuna mina olin terve elamise kaasa pakkinud (tulin varakult lõunasse ja ilmateadet ei usaldanud ja isegi lubati öökülma, siis igaks juhuks võtsin iga ilma jaoks 1-2 komplekti riideid kaasa), siis sain terve garderoobi välja vahetada ja oi kui mõnus kuiv tunne oli :) Seda küll ajani, mil märg number läks uuesti selga, läbimärjad kindad kätte ja rattakingad jalga. Tiit hiljem rääkis, et tal oli tugev enese motiveerimine, et peale kanuud soojast toast uuesti õue jõuaks. Väljast poolt sellisest probleemist aru küll ei saanud, vähemalt minu pettis ära :)

Peale kanuud ootas meid veel 3 etappi - ratas, jooks, ratas. Kuna mind oli eelmise rattasõidu lõpus kimbutanud seljavalu, siis profülaktika mõttes võtsin sisse ühe Diclac valuvaigisti.

Esimene ratas oli suures osas joon-o koos lisaülesannetega Mammaste suusakeskuses, siis taas veidi ratast ning siis ronimisülesanded viljahoidlate juures. Kui joonelt leidsime kõik punktid, siis Mammastes loobusime jões 100m ujumisest, millega jäi 1 lisapunkt saamata. Viljahoidlas tuli mul jälle ennast ületada. Redel, mille kaudu ülesse punkti tuli ronida, algas piisavalt kõrgelt, nii et oli taas abi ja usku vaja. Veidi pusimist ja käidud oligi. Olles veel õhinas oma saavutusest, tabas mind eriti meeldiv üllatus, mis veel pikaks ajaks suunurgad ülespoole hoidis ;)

Kell ~12. Foto: Edith Madalik

Viimane jooksuetapp oli minu meelest kõige keerulisem ja eriti teravat mõistust vajav - reljeefi järgi orienteerumine. Kui meil peaasjalikult luges kaarti Erik ja Tiit sekundeeris ratta lõikudes ning mina targutasin siis, kui kanti tundsin, siis jäi Erik taaskord omapead. Suutsime teha päris mitmeid auringe punktide ümber enne kui pärale jõudsime ning kavas olnud viimase punkti võtmisel kaldusime ikka väga-väga teise kohta, mistõttu sellest lõpuks loobusime. Tagant järgi targutades oleks võinud kasvõi kompassiga suunda jälgida, vahest oleks abiks tulnud, aga reljeef valmistab mulle juba päevakutel aeg-ajalt probleeme, rääkimata siis valgest kaardist, kus on ainult kõrgusjooned + ~20h ärkvelolekut koos füüsilise pingutusega, nii et selles osas poleks minust suurt kasu olnud :( 

Kuna väga palju tunde oli juba seljataga, siis kogu jooksuetapp kulges valdavalt kõndides, teede osad jooksime-sörkisime. Enesetunne oli jätkuvalt hea. 

Kui päris viimasele rattaetapile asusime, siis oli jäänud lõpuni ~3h. Tundus nagu eriti vähe aega. Vahetusalast väljasõites tuli turgutada Eriku tagarehvi, mis oli pooltühjaks läinud. Alguse poole tegime ka ühe ekslemise raja otsimisel, kuid kõike arvesse võttes, ei midagi märkimisväärset. 

Pool etapist oli üles ehitatud samale loogikale, mis oli kasutuses Saesaares kanuu ajal - punkte on kaardile rohkem märgitud, kuid reaalselt on SI-jaam ainult teatutes. Kui jõuad ja viitsid, siis võid kõik läbi sõita, kui ei, siis tuleb minna "infopunkti". Kuna mõni neist asus liiga kaugel, pidasime enamasti targemaks punktid järjest läbi sõita; mõnikord näkkas alles viimases, mõnes kohe esimeses. Lisaks oli kaardil nö peidetud punktid, mille asukoha said teada teise punkti juurest. 

Umbes tund enne lõppu said poisid demonstreerida ka rattarehvi vahetuse oskust, kui Eriku varasemalt probleemne tagarehv suutis pihta saada eriti terava kiviga.

Kui peaaegu terve ürituse jooksul oli vihma sadanud ja temperatuur üpris kesine, siis oli rõõm suur, kui lõpuks päike välja tuli. Eks see andis ka lisamotivatsiooni Kiidjärve paadisilla punkti võtmiseks, kus korraldajad olid punkti nii hästi paigaldanud, et kuivalt seda võtta ei olnud võimalik. Õnneks vesi oli soe ja aega riietumiseks samuti. 

Võimalik, et meie rattaplaan ei olnud kõige optimaalsem, sest tuli veidi edasi-tagasi sõitmist, aga sellise kellaaja kohta väga ei nuriseks. Meil sai plaan täidetud ~35min enne lõppaega ning kerge ahvatlus oli minna ühe punkti järgi, aga poisid arvasid, et pigem kindlapeale otse finišisse, kui hakata riskima. Lisaks oli Eriku tagarehv kahtlaselt pooltühi. Natuke proovisime ka puhtalt legendi järgi ühte punkti leida, aga nii palju õnne ei olnud ja jõudsime lõpuks 20min varem kohale, kus kõiki lõpetajaid väga uhkelt vastu võeti - aplaus, vahuvein ja poseerimine kaameratele.

Tehtud!!! Foto: Edith Madalik

Tulemuseks saime 4nda koha, lõpuajaga 23h 40min ja läbisime ~200km, Erik ja Tiit veidi rohkem. Kui esimene koht läks kindlalt favoriitidele (ACE Adventure Racing Team, 98 punkti), siis edasi oli väga tihe rebimine. II ja III koht said võrdselt 90 ja meil 89. Sealt edasi tuli 2 punktiline vahe :) Ja teades, mis prohmakaid tegime, kui lihtsalt see punkt kaotsi läks ja palju varem teistest lõppu jõudsime, siis see 1 punktiga II koha kaotus oli valus. Aga oleks on sama hea kui poleks ja seekord läks nii. Kokkuvõttes on tegelikult 4s koht ka väga hea sellises konkurentsis ja tegelikult oli see minul esimene nii pikk võistlus (siiani oli pikim 8-9h) ning tiim täiesti uus.

Kui mul oli enne starti teadmatus, et kas ja kuidas ma lõpuni vastu pean, kas läheb väga raskeks vms, siis teagi, kas oli algaja õnn või nii hea tiim või nii hea (raja)korraldus, aga kordagi ei tekkinud vaimu nõrkust ega mõtet, et miks ma siin olen, miks ma seda teen. Põnevust oli kogu aeg (jah, isegi selles lõputus kanuus), tahtmist ja jaksu samuti. Kusjuures läbilõikavat külma ei tundnud kordagi. Eks vappeid ikka oli, eriti kui seisma jäid, kuid need ei olnud häirivad ega demotiveerivad.

Ei olnud ka suurt nälga, kuid usutavasti tänu ilmale oli tarbimist vähem. Joogist kokku umbes 3,5l spordijooki, mõned lonksud kokat. Söögiga tegin nii, et iga tund tarbisin midagi, nii igaks juhuks. Lõpu poole harvemini. Kokku tuli 2 topsi pastat, 8 SIS geeli, 2x50gr snickersi, 1 Corny müslibatoon, 3x35gr proteiinibatooni, 1 maxim eneriga batoon, 2 kirju koera kommi, 1 singipirukas + arbuusi ja pähkleid.

Alguses oli veidi harjumatu võistluse kontseptsioon, et kiirus ei ole kõige olulisem, vaid pigem teha hea rajaplaneering, nii et enesele sobiliku tempoga jõuad võimalikult palju punkte noppida. See, kas sina jooksed raja läbi 1h-ga ja teine võistkond võtab samad punktid 2h-ga kui ajapiir on 2h, oli minu jaoks uudne. Ehk siis alati ei olegi vaja panna, võib ka rahulikumalt kulgeda ja ikka edukas olla :)

Kokkuvõttes mulle väga-väga meeldis. Mul oli superluks tiimikaaslased ja aitäh ja kniks, et nad mu oma tiimi võtsid; nendega läheks iga kell uuesti metsa. 

Kiitused ka rajameistritele, sest mulle väga sümpatiseeris, et tegelikult oli suudetud 24h päris väikesele alale ära mahutada ja ükski etapp ei olnud tuim ega igav kulgemine. Loodus oli lõunaeestilikult mitmekesine ja parimate paladega. Minu jaoks ka mõnusalt kodune.

Kui palju nurinat oli ilma üle, siis ma võib olla eelistan pigem just sellist külma, vihmast kui +25 läitsakut. Tuleb lihtsalt õiged riided selga panna :)

Päris kõigile seda üritust ei soovita, aga kellel vähegi huvi, siis nendel soovitan küll ära proovida. Midagi vahelduseks halli argipäeva :)

Nopped poiste kommentaaridest:

Erik: "Reljeefijooksu poognad tulid ikka karmid. Kahjuks ei jagunud mul särtsu lõpuni orienteerumisega hakkama saada. Sinna üks punkt, kanuutorkamist ei saanud pihta, C tähega punkti jäi kaldalt märkamata ja GPS jooksu peal ei jõudnud viimasesse punkti. Need lihtsad vead maksid 5 punkti.

Ühtteist leiaks veel, aga see kõik on “paberil”. Emotsioon ühest vingest seiklusest jääb hea. Karm oli, nii rada kui ilm. Aga arvan, et saime hästi hakkama ja hoidsime spiriti lõpuni üleval."

Tiit: "Emotsioon on väga tugev!

Järgmine kord, kui on külm, meenutad seda ja tõenäoliselt enam ei ole ;)"

Järgmiste kordadeni! Foto: ema