pühapäev, 2. juuli 2017

XTrail Altay Expedition

XTrail Altay Expedition demo race 2016 oli minu jaoks üks üsna uskumatu üritus. Mäletan, et kui ACE võistles südikalt Amazonases ja selle võistluse video kokkuvõtet nägin, ja siis veel teisi samalaadse ürituse videosid nägin, siis mõtlesin, et vaat see on ikka päris uskumatult lahe asi. Kindlasti meeletult raske, kuid mis paigad, seiklused, kogemused, katsumused. Natuke tuli tahtmine ise ka seda kogeda, kuid samas mõistsin, et see on ikka nõks teisest klassist üritus ja pigem asja sinna ei ole. Eks unistada ju ikka võib, kuid see tundus tol hetkel liiga utoopiline ja kaugel olevat. 

Aga kui siiski tuleb võimalus ja promo video on juba nii äge, siis vist kaob kaine mõistus ja emotsioon võtab võimu. Aga mul on meeletult hea meel ja olen äärmiselt tänulik, et ma sellest osa sain võtta. Ja et ma vast sain ülesandega üldjoontes hakkama :)


NB! Kindlasti soovitan lugeda Silveri kirjatükki antud võistluse kohta. Tal on faktipõhisem, minul rohkem enda muljeid :) Pildimaterjalis võib märgata sarnasusi.

Viimane stage race toimus meil 21.09 ning xtrail-i proloog toimus juba 24.09 ja grand finale 25ndal. Ehk siis võistluste vaheline aeg kulus reisimisele, sest vahemaa oli pikk.

Buss-lennuk-lennuk-auto.

Reisimine oli väsitav (eriti pagasiga sehkendamine) ja aeganõudev. Saime ka väga selgelt teada, kui tõsiselt kohalikud suhtuvad eeskirjadesse ja et Hiinas lennukiga maandudes ning tõustes telefoni väljalülitamiseks ei ole airplane mode piisav. Väidetavalt pääses Rain kergelt, sai viisaka rahalise trahvi, kohalikul poleks nii lihtsalt läinud. Lisaks said kaasvõistlejad veidike tema kulul lõõpida.

Õnneks olime valinud kiirema reisimise variandi ning saabusime lennukiga lähimasse lennujaama (Kanasi), kust veel omakorda ootas meid 2h autosõitu. Osad tulid viimase lennu asemel võistluspaika bussiga, nii et nendel oli korralik "Tunne Hiinamaad" loksumisüritus ja vahepalaks said turult soojade riiete poodlemisel lõbustada kohalikke näitekunstiga.

Kui muidu varasemad linnad on Hiina mõistes väikelinnad, on need ikkagi korraliku asustuse ja hoonestuse ja teedevõrgustikuga, siis Kanasi lennujaam oli pesuehtsal tühermaal. Maandudes ei näinud maju, vaid ainult tossava kortsnaga jurtasid. Ka lennujaam ja -väli olid väga askeetlikud.

Kanasi lennujaam.




China Southern.


Vaade lennujaamast väljudes, rohkem maju seal tegelikult polnudki. 



Kliima oli ka hoopis teine kui siiani kogetud. Välja tuli võtta sulejope ning müstid-kindad. Kodus pakkides oli juba hoiatatud, et kui esimestel võistlustel võib olla 30+ kraadi sooja, siis viimasel võib ka olla lund ja öökülma. Ilmaprognoos kõneles sama (öösiti kohati -10kraadi), seega sai ka talveasjad kaasa pakitud; peaasjalikult sama varustus, mis Extaril kasutuses oli.

Tegelikult kogu see piirkond on üsna askeetliku asustuse ja hoonestusega. Inimesed on ikka rohkem mägirahvas ning väga palju elataksegi jurtades, kuhu sisse on ehitatud üks küttekeha. Maja/jurta kõrval seisab kas mootorratas või kastikas. Teed on valdavalt pinnasteed, kui just pole tegemist põhimaanteega. Peatusime ühes "linnas", mis väidetavalt on talve perioodil suletud, sest väljas on nii külm ja turiste ei liigu. Meie elamises puudus samuti igasugune küttekeha. Varasemad saabujad majutusid hotellis, kus oli nõksa soojem. Meie Timmoga elasime kõrvalmajas, mis esmapilgul nägi päris viisakas, kuid sisse astudes oli teine tera. Ütleme nii, et toas olles me üleriideid vähemaks ei võtnud, oleks tahtnud isegi juurde lisada :) Üldse oli kogu kompleks väga väsinud ilmega. Kohati oli mulje, et hotell on avatud ainult selle võistluse tarbeks, muidu on suletud. Ja võib olla oli ka. Söögilaud oli väga erinev varasemast ning valik tunduvalt kesisem. Aga ega me tulnudki ju turismireisile :)

Elasime ühes selles valges majas.







Silver oli meil jõuluvana eest. Mina sain endale uued tossud, mis ma vahepeal targemate soovitusel internetist tellisin ja hoidsin varbad-sõrmed ristis, et pakk enne Silveri ärasõitu Eestisse jõuab. Timmo sai rattajuppe ja kodustelt pakikese ja eks Rain tellis ka midagi. Lisaks tõi ta meile ma arvaks et vähemalt oma 5+kg magusat :) Kahjuks jäi pilt sellest šokolaadi, Kirju Koera, martsipani, kaerapätside, vahvlite, geelide ja mooside jms kogusest tegemata. See oli üüratu, terve voodi oli kraami täis :) Lisaks siis ka mõned soolased ampsud - juustupulgad, suitsuvorst, leib. Näis, et üks kõik, mis ka rajal ei juhtu, nälga me küll ei jää.

Kogu selle melu ja sagina juures oli minu jaoks kaks probleemset faktorit - üks oli jätkuvalt jalahaav + nähtavalt turses jalg ning teine kergelt paks pea + valulik neel.

Kuigi ma olin lasknud Wenganis võistlusjärgselt oma haava tohterdada, siis tegi see peale tohterdamist rohkem valu kui ei kunagi varem ning ka üsna murelikuks. Kui lennujaamas kodumaa "tohtrile" Kerstinile oma haavast pildi saatsin, siis hoolimata et me suhtlesime kirjutades oli tunda tema hääles üsna tõsist nooti, eriti kui tuli küsimuseks "Mis see must/tume asi seal haavas on?" Eks enesele ja temale rahustuseks vastasin, et tegemist on hüübinud verega, aga sõnad loeti peale sellegi poolest. Lisavinti keeras juurde jala turse, aga kuna see oli reisimise ajal ja peale lendamist ja mõlemal jalal, siis veel paanikaks ei olnud põhjust. Kanasisse jõudes oli haav parem, kuid jalg jätkuvalt turses.



Olin küll korralikult riides käinud, aga ju siis reisimisest, kurnatusest, temperatuuri muudatusest ja tippvormist suutis ikka mingi pisik külge hakata ning tegi kurgu-neelu valusaks ja pea "paksuks". Võistluspaika jõudes küsisin ka kohe arsti kohta. Kui alguses öeldi, et doktor tuleb alles võistluspäevaks kohale ja lähim haigla on 2-3h autosõidu kaugusel, siis õhtuks oli siiski brigaad kohal. Jala turse tõttu kahtlustati alguses diabeeti ja kuulekalt lasin teha ka vereproovi. Kui näit oli enam kui eeskujulik, siis ei osatud tursest suurt midagi arvata ning lasti miskit kohalikku ürdikraami aerosoolist. Aga parim uudis oli ikkagi see, et rajale lubati minna.

Hoolimata naerusuist olin tegelikult üsna murelik

Kui viimasel stage race-l oli kerge passiivsus ja apaatsus võistlemise osas tekkinud, siis sõidul lennujaamast elamispaika tuli tahtmine taas rajale minna. Selle viimase võistluse pärast ma ju üldse Hiina tulingi. Aga enne päris võistlust tuli läbida proloog, mis seekord oli eelkõige show ning tulemus arvesse ei läinud. Stardis ütlesin ka poistele, et võtame pigem rahulikult ja vaatame kuidas kulgeb, eelkõige siis jalga ja tervist silma pidades. Aga läks nagu ikka ja tegime viisaka tempoga trenni. Jooksu ajal õpetas Silver ökonoomset jooksusammu, päris tempo kohta ning Timmo kiitis mu südikust varasematel jooksuetappidel. Aitäh! :) Samuti saime aimu, et orienteerumiskaart ja päris loodus on nõksa erinevad, mis lisas põnevust eelolevaks võistluseks. 


Kuigi tervis oli päeva peale veidi paremaks läinud, siis tagasi elamispaika jõudes tegin Silveri soovitusel ninale nii kuuma ja pika dušši kui kannatas ja söögisaalist sain tüki küüslauku. Jalg oli jätkuvalt turses, kuid vähemalt ei teinud valu ega häirinud muud moodi. Proloogilt jõudsime üsna hilja tagasi, sest kasutasime pakkumist ja osalesime National Geographic videovõttel, mistõttu jäi võistluskastide komplekteerimine üsna viimasele minutile.

Olles tüüpiline Eesti harrastussportlane, siis mullegi meeldib oma liigutustegevusi track-da. Kuna Extaril sain teada, et mu GPS kell peab vastu 17h (tihedaima salvestusrežiimiga), siis olin välja mõelnud plaani, kus ja kuidas ma kella laadin. Kahjuks kogu minu ilus plaan läks vett vedama, kui teel starti Rain ütles, et sellise kellaga ei lubata startida :)) Mõni sekund ma teda ei uskunud, aga nähes, et ta naerma ei hakka, siis taipasin, miks teistel sportlastel kergelt uunikumid käe peal on. Vaevalt oleks korraldajad uskunud, et üks osaleja ei ole teadlik sellisest reeglist ja puhtalt sotsiaalsest uudishimust trackib kellaga rada ja rohkemaks seda ei kasuta. Ei hakanud ka katsetama, kui hea läbirääkija Silver selles teemas oleks olnud :)

Nagu juba harjumuseks oli saanud, toimus enne starti väike tseremoonia ja siis oligi aeg. Loomulikult hõigati veel üle, et kellelgi GPS kella käe peal ei oleks. Mõni minut ootamist ja käes see kauaoodatud hetk oligi.

Ees ootas meid siis:
- 45 km jalgsi
- 34 km kajakis
- 45 km jalgsi
- 2h kohustsulikku pausi koos lisaülesandega
- 96 km rattaga
- 3 km jalgsi+köied
- 58 km rattaga 

Jooksutempo oli jällegi korralik, õnneks mitte küll nii nobe kui stage race-l. Harjumatu oli ka tavalisest raskem seljakott. Kui muidu oli enamasti vesi ja mõned geelid-batoonid, siis sellel üritusel tuleb kogu aeg kaasas tassida kohustuslikku varustust - buff/müts, kindad, soe pesu, sokid, veekindlad püksid + jakk, magamiskott (meil oli pigem magamislina), 1 telk kamba peale, esmaabi, GPS seade, jms nodi veel ning etapi toit ja jook. Kuna esimene etapp oli maraton+ jagu jooksu, siis "tark" tüdruk pani joogikoti ikka kuhjaga täis, nii 2 liitrit. See andis kohe esimesel tõusul tunda, mistõttu otsustati kõige pealt minu jook ära juua. Edaspidi filtreerisime looduslikku vett. Algus oli jällegi veidi raskem kui ootasin. Keha ei olnud vast ka käima veel saanud ja juba ~10min stardist hakkasime ronima. Tõus oli taaskord hiinalik ja otse rahvarohkesse templisse. Õnneks sain poistelt käimiskepid, see andis vunki juurde, nii et mõnestki kaasvõistlejast sai möödutud.



Päris mitu korda sai mägedest üles-alla turnitud ja heinamaadel maalilisi vaateid imetletud. Kuna Silver on tõeline matkaturist nendel üritustel, siis ei unustanud ta ka tähelepanu pöörata ümbrusele ja aeg-ajalt pilte ja videosid teha. Neid samu klõpse on ka siin postistuses kasutatud. Kusjuures kaamera käis veel eraldi kilekotti veekindluse tarbeks, nii et toimetamist ja pakkimist jätkus.



Ühel järjekordsel mäest alla (~2h stardist) minekul hakkasid mul mõlemad reiepealsed valu tegema ja ette ruttavalt võib öelda, et sellest ma lahti ei saanudki. Sellist lihasevalu polnud ma varem kogenud. Samas see otseselt ei seganud jooksmist, lihtsalt oli ebamugav ja üritasin harjuda ning ennast lohutada, et palju seda allamäge osa ikka seal kandis on. Tagant järgi mõeldes, siis minu meelest oli kogu võistluse kõikide kuiva maa etappide ülesehitus üsna sarnane - alguses on mitu tundi kole mägine ja teine pool on juba laugem, väikeste üles-alla jõnksudega. 

Kui siiani olime liikunud valdavalt omapäi, siis peale mägisemat osa (teel kontrollpunkti CP3) hakkas toimuma vaikselt rahvaste kogunemine, st oli näha ka teisi võistkondi, kuid meie positsioonist vähemalt minul küll aimu polnud. Liikusime valdavalt heas tempos ja joostes ning tõusud enamasti kõndisime. 



Ja siis juhtus midagi täiesti ootamatut. Liikusime punkti CP4 suunas murdes läbi kerge võsa, kui kuulsime hääli lähenemas. Silveril oli parasjagu järjekordne kaamerasessioon käimas või reageeris ta kibekiiresti. Nimelt ilmnes, et see lähenev hääl kuulus esiotsa tiimidele, kes olid veidi raja valikul eksinud ja lisapauna sisse teinud. See aga omakorda tähendas, et olime neist ees (neil oli veel mõnisada meetrit meieni tulla), mis omakorda tähendas, et me juhtisime võistlust!?!?! Siis tegi Silver veel kiire reportaaži - "Oleks sa uskunud, et sa võid olla ARWS võistluse liider?", millele ma jõudsin ainult vastata, et ka mitte 3 kuud tagasi poleks ma seda uskunud ja Timmo noomituse peale pakkis kiirelt kaamera. Ilmselgelt olid kõik üllatunud - nii meie kui ka usutavasti liidrite grupp ja meist mööda tuhisedes võtsime neile sappa.

Esimene jooksuetapp + kajak.
Päris liidrite tempot igaks juhuks ei võtnud. Silver aeg-ajalt uuris ka, et kuidas tempo on ja tundub ning hoidsime sellist silmside vahemaad esitiimiga. Järgmisest kontrollpunktist edasiliikumisel õige tee valikul esiots vingerdas või tõesti ei osatud valida, seega jõudsime neile taas järgi. Põhimõtteliselt siit edasi liiguti koos kuni vahetusalani, küll siiski mõnede tiimide kadudega. Rõõm oli tõdeda, et jooksutempo oli minu jaoks vägagi vastuvõetav, tegelikult lausa nii hea, et kummi polnud enam vaja (kasutasime seda minu meelest rohkem ühtlase tempo hoidmiseks mitte stage racelikuks vedamiseks) ja kindlasti kergendas sammu Timmole loovutatud seljakott. Äärmiselt nauditav jooks, kui need reielihased välja arvata. Vahetusalasse jõudsimegi 5-tiimises liidergrupis, meie seal hulgas, ja etapp läbiti märksa kiiremini, kui korraldajad olid planeerinud.





Olgugi, et me ei pidanud piknikku ega nautinud päikest, olime siiski kõige aeglasemad ja saime veele viimastena, viiendatena. Sõit toimus järvel põhimõtteliselt ühest äärest teise stardiga järve keskelt. See võimaldas üsna hästi näha, kus keegi liigub ja midagi suurt ei pidanud tegema, kui lihtsalt aerutama. Õnneks olin samaväärse distantsi juba läbinud ühel stage race-l, nii et enam vähem oli teada, kui pikalt võiks minna ja mis ees ootab.



Sõit esimesse punkti oli üsna hea ja vesi värskendas mõnusalt. Silver üritas mind ka rääkima panna, et uus liige ja kindlasti palju jutte, kuid ma väga ei võtnud vedu ja piirdusin mõne kommentaariga. Pigem vähem loba ja pikem samm ning säästsin energiat ja keskendusin aerutamisele. Esimestele väga lähemale ei jõudnud ja eks see oli ka ootuspärane. Jälitajate kohta saime infot tagasiteel järgmisesse punkti. Suurt lähenemist polnud toimunud, kuid distants oli pikk ja jälitajad "vihased". 





Lisaks tagaajajatele oli meil ka uus vastane - korralik vastutuul, mis tõmbas laine üles ja tegi olemise üsna jahedaks. Riietumisele ei hakanud enne aega kulutama, kui jõudsime järgmisesse kontrollpunkti. Minul oli ikka juba üsna jahe ning käed külmast kanged. Õnneks konsiilium otsustas teha väikese pausi ning riideid selga panna sellest hoolimata et järgmine punkt oli vahetusala. Sinna oli ikka omajagu veel minna, nii 1h+ ja pimeduse lähenemisega jahenes ka temperatuur. 





Maabusime pilkases pimeduses, ees tühjus, kuid tagant taamal paistsid mõned tulukesed.

Vahetusala ei asunud kaldal, vaid tuli paarsada meetrit edasi minna ja tõdeda, et ei ole mingit lootust toasoojale riietusruumile, vaid kõik toimub lageda taeva all. Tänu vastutuulele ja lainele olin korralikult märjaks saanud, seega tuli teha kapitaalne riiete vahetus. Mäletasin Extari ajast, kui mõnus oli peale vesimärga kanuuetappi kuivad riided selga saada. Imeline! Kui ma üldiselt ei ole väga aldis avalikus kohas avalikult pesu vahetama, eriti veel prožektorite valguses, kus kõigi pilgud ainukesel tiimil vahetusalas, siis ma seekord ei viitsinud põdeda. Ainult kaamerameestele, kes üritasid intervjuud teha ütlesin, et nüüd võiksite ära minna :)

Vahepeal oli selgunud, et Timmo üks kajakikottidest oli kaduma läinud, mida ta suundus tagasi järve äärde otsima. Randumiskoht oli üsna pime ja oli omajagu sagimist, siis väga ei imesta, et seal midagi võis maha jääda. Õnneks oli Timmo edukas ja väga palju aega ei kulutanud. Kui olime enam vähem oma vahetusega valmis saamas, jõudis kohale esimene jälitajate võistkond.

Vahetusalast saadeti ära meid infoga, et eelmisel ööl oli meie järgmise jalgsi etapi trajektoori kandis 4 hiinlast kaduma läinud. Oh "rõõmu"! Loomulikult tuli kohe meelde, kuidas ma ühel teisipäevakul Raku etapil leidsin kraavist poolkõdunenud inimese, ja pigem lootsin, et hoolimata öökülmast ühe ööpäevaga vast 4 hiinlast ikka vastu peavad ning küll nad varsti leitakse. 

Jooksma asudes oli kere piisavalt kange nii pikast istumisest kui ka külmast, kuid õnneks oli reljeef alguses leebe, kuniks taaskord metsa poole keerasime ja tõusma hakkasime. Vahetusalas me söömisele väga rõhku ei pannud ning võtsime moonakotid tee peale kaasa. Siiani olin umbes iga tunni tagant midagi magusat söönud, kajakis veidi pikemate vahedega (Silver luges varasemalt peale õpetussõnad, et iga tund tuleb midagi süüa, ka siis kui ei ole otseselt isu, sest kui on isu, võib juba hilja olla) ja vahelduseks kodumaine leib ja suitsuvorst ning juustupulgad olid tõelised hõrgutised. 

Nagu esimesel etapil, siis ka nüüd oli etapi esimene pool valdavalt ülesmäge, seega pigem kõndisime, kuid allamäge, sirged ja laugemad tõusud jooksime. Jalalihased olid "vihased", kuid liikumist see jätkuvalt ei takistanud. Ühel hetkel hakkasid eespool paistma tulukesed ning mõne aja pärast olimegi kinni püüdnud ühe tiimi. Minu jaoks tundmatud, kuid poisid tundsid ära maailmameistri Forsmani, mis oli kergelt öeldes üllatav. Hiljem selgus, et nende üks meesliige oli haigestunud ja tegelikult üldse katkestasid. Meie tempo oli nende omast nõks nobedam ning suundusime omas tempos edasi. 

Kui siiani olime liikunud mööda kruusa-asfalditeed, siis ühel hetkel tuli keerata sellest kõrvale karjamaale ning veel rohkem mäkke ronida. Kerge kahtlusega võeti üks suund ning kui maailmameister meie sammudes tuli, lisas see kindlust, et sai õige tee valitud. Kaardi kontrollimist tuli ette palju, mistõttu jõudis ka Forsmani tiim meile järgi. 

Tõusuvõtt näis lõputu. Minul hakkas jälle mägi kergelt vaimule, kuid õnneks olid käimiskepid ja lõpuks olin ka Silveril kummis, et tahtejõudu ikka rohkem oleks. Kaardi järgi oleks pidanud juba mäetipp tulema, kuid päris looduses see muudkui jätkus. Arvasid, et nüüd seal kivihunniku taga ongi tipp, kuid siis tuli järgmine mäetipu kontuur. Kogenud orienteerujad hakkasid ka kergelt juba kahtlustama, et ronime vale mäe otsa, aga kuna pundis oli Forsman, siis peaks ju ikka õige rada olema. 

Aeg-ajalt nägime kõvasti paremal konkurentide tulukesi liikumas, kuid sellegi poolest ei hakanud veel suunda muutma, sest arvasime, et äkki eksivad nemad. Paraku eksisime seekord meie. Ma küll ei tea, kuidas on varasematel võistlustel olnud, aga kerge huumor tehti ka kodus arvuti taga võistluse jälgijate üle, et raudselt on nüüd pulsid laes ja kiruvad, et miks nad sinna mäe otsa ronivad, kui punkt on teises kohas ja millal nad märkavad, et tegid vea jne. Viga tuli oma 45min, aga võistlus oli alles poole peale jõudmas, ja nagu mulle juba nooruses räägiti - finiš on seal, kus on finišijoon :)

Need 2 ülemist täpikest oleme meie ja Forsmani tiim. Punkt on märgistatud ringiga.

Järgmise punkti võtmisega läks ka meil natuke nihu. Õnneks ei olnud me ainukesed, oli ka teisi seiklejaid. Minule tundus üldse, et me käime ringi ratast või siis läksime punkti suure ringiga. Täiesti uskumatu, kuidas pimedas kaob igasugune taju. Ja proloogi ajal veel Silver küsis, et kas ma suudaks ise ka kaarti lugeda. Arvasin, et ikka :)) Võib olla kui kaart oleks ees ja kompass käes, siis veel midagi mõtleks välja, aga tol hetkel oli ikka suunataju täiesti nullis. Igal juhul, kui lõpuks punkti jõudsime, oli seal taaskord rahvast murdu ja näis nagu hakkas võistlus uuesti peale. Loomulikult esiots oli juba kadunud, aga oli teisi tuttavaid nägusid.

Nüüd tõmmati tempo kergelt üles ja rohkem joosti kui kõnniti. Kui minu reiepealsete lihasevalu välja arvata (allamäge oli kogu aeg ai-ai-ai-ai), siis oli tempo ja liikumine jälle hea ning suutsime kenasti pundis püsida. Mingi hetk toimus nagu kollektiivne väsimine ja rahvast hakkas vähemaks jääma. Meil oli kõik hästi ja liikusime tõusvas joones. 

Ühel hetkel, kui Rain ja Silver jäid kaarti uurima ning rahvast oli vähem, mõtlesin kiire pissipausi teha. Vaat see oli kogemus omaette. Ma arvasin, et ma ei saagi kükitatud ja ega kükist üles tulemine kergem olnud, lihased olid lihtsalt nii mega valusad. Lisaks olid hakanud tunda andma hüppeliigesed. Palju ei läinudki mööda, kui manustati mulle esimene valuvaigisti, kuna jalg kannatas joosta, aga valu oli vaja pehmendada. Jällegi esmakordne kogemus võistlustel. Natuke paremaks läks, aga olekski vist loll loota, et valu päris ära kaob. "Kahjuks" oli ka jooksu teine pool suuresti allamäge.

Kui lõpuks Hemukanasixiangi küla tuled paistma hakkasid, olime jäänud üksi. Tiim, kellega olime mõnda aega koos jooksnud, oli vaikselt eest ära läinud. Majade vahele oli veel kena maasikas orienteerumine planeeritud, mis alguses tundus nõmeda kiusamisena, et oled nagu juba kohal, aga igaks juhuks võiks mõned tiirud majade vahel ka teha. Natuke tuska tegi ka külla sisenemine, kus mulle jällegi tundus, et läheb jälle veidi lappama, sest ragistasime võsas, kuid tegelikult olevat me teinud shortcut-i. Võta nüüd kinni. Igal juhul edasi läks meil väga hästi, sest mõne aja pärast nabisime kinni eest läinud tiimi ja siis läks võistluseks :) Vaja on ikka ju igal juhul "esimesena" vahetusalasse jõuda. Oi, kuidas mulle ei meeldi see viimase hetke võidujooks. Parem oleks rajal asjad paika panna ja siis lõpus mõistlikult pingutada. Aga polnud midagi, tuli joosta. Kokkuvõttes tegimegi parema teevaliku ning saimegi nõks enne kohale. Ja nii hull ei olnudki. Vahetusalasse jõudsime 4-5ndatena, võitjast maas ~1h. Üsna korralik etteaste. Fikseeriti kellaaeg ning kohustuslik 2h puhkus hakkas tiksuma. 

Enne pikali viskamist tuli "lahendada" lisaülesanne, milleks oli nuudlite valmistamine. Kohalik perenaine näitas ette, kuidas sõrme jämedusest taignamassist venitatakse peenem nuudel ja meil tuli jäljendada. Siis tooraine keevasse vette ja oligi tehtud. Preemiaks sai need ära süüa. Ega keegi trahvima ei hakanud, kui ideaalsed ei tulnud. Minul vist mõjus kerge väsimus ja magamatus, igal juhul olin ma veel laua taga, kui poisid juba keedetud nuudlitega tagasi tuppa tulid. Mingit erilist maitse elamust nendest ei saanud, aga patt oleks ka rohkemat eeldada, vähemalt kõhtu täitis.



Poisid tööhoos.



Hiljem korraldaja rääkis, et kaaluti mitme lisaülesande vahel, sest soov oli kohalikku kultuuri ja elu tutvustada. Tegelikult oligi välja reklaamitud, et tuleb jurta ehitada ja on 5h pausi, kuid õnneks sellest loobuti. Väidetavalt kohalikud teevad selle valmis mõne tunniga, meil oleks vast kordades rohkem läinud. Teine mõte oli neil lehma lükkamine mäkke. Õnneks sellest ka loobuti. Ei teagi, kumb oleks hullem olnud :) Valituks osutus minu meelest kõige lihtsam ja kasulikum variant.

Ülejäänud ooteaja võis veeta endale meeldival viisil. Ma usun, et kõik valisid magamise. Ainuke mure oli, et ametlik hoone, kus oli magamine planeeritud, olevat kole külm ja ahjuäärne oli juba liidrite poolt hõivatud. Nahhaalsed eestlased hõivasid hoopis pererahva elamise (suurem jurta, kus on kogu nende elamine - köök, elutuba, magamine). Noorem naispere oli juba ärganud (meie jõudsime ~6 ajal) ja askeldas. Kui tõusis vanaema, siis ma üritasin käte-jalgadega luba küsida nende lavatsile pikali viskamiseks. Enne nagu ei tihkanud omavoliliselt minna. Läks hästi, sain ka teki. 

Mitu magajat on pildil? :)

Omast arust väga ei maganud, sest tiime järjest laekus ja toas venitati nuudleid ning üritati leida mingitki vabat pinda lavatsil. Igaks juhuks oli poistel äratus pandud ning nii kui püsti said, oli juba magamiskoht uue huvilise poolt hõivatud. Rahvast oli murdu. Isegi korraldajad olid muigeil nägudega ning tegid pilte. Üritati ka kokku lugeda, aga üsna keeruline ülesanne - magati tekkide all, pead-jalad segamini. Vist loendati 20+ magajat. Meespere tegi ka lõpuks silmad lahti ja nägi küll üsna hämmingus välja - lähed õhtul perega magama, hommikul ärkad inimmassis :)

Pererahva elamine - all in one.
Esimese päeva kokkuvõte:


Start anti kl 8 paiku koos teise tiimiga. Uuesti rajale minna väga hull ei olnudki. Und suurt polnud, ainult kere oli kange ja jalad andsid jätkuvalt tunda, nii reielihased kui ka hüppeliigesed. Õnneks pikalt ei olnud vaja minna, kõigest küla piirini, nii ~2km. Olime mõne minuti jooksnud, kui äkki Timmo avastas, et üks kohustuslik element, telk, oli maha jäänud. Ei jäänud muud üle, kui tagasi joosta.

Kuna öösel oli viisakad külmakraadid olnud (hingeõhk auras ja poriloikudele oli tekkinud jääkiht) ning rattaalasse veel päike ei paistnud, siis oli härmatis maas ja õhk jahe. Panime riideid juurde. Rattad tuli ka kokku monteerida, sest transpordi jaoks tuli need pakendada oma rattakasti/-kotti ja midagi välja ei tohtinud turritada.

Kes on minu varasemaid Hiina kirjutisi lugenud, siis võite nüüd arvata, kas minu rattaga oli midagi valesti? :) See on lausa müstika, kuidas ühe rattaga võib nii palju juhtuda. Seekord oli tagumine rehv peaaegu, kui mitte päris tühi. Ja me veel vahetult enne kotti panekut pumpasime kõik üle. Oeh. Õnneks Rain mäletas täpselt, milline oli see kast, kust me õhtul pumba saime. Enne alast lahkumist jõudsid kohale ka juba järgmised jälitajad. 

Tuleb tunnistada, et antud ratta etapp suutis mind vaimselt peaaegu murda, kuid tänu Silverile tulin ma rongi alt välja. Võib olla oleks ka omal jõul seda teinud, aga kindlasti mitte nii kiiresti. Arne on ka kunagi mulle öelnud: "Sa ei ole andekas, aga sul on meeletu emotsionaalne vastupidavus.".

Tegelikult ma ootasin rattaetappi juba pikisilmi, et teisi jalalihaseid rakendada ja valu leevendada. Samas olin natuke ka ärev, sest siiani oli ratas mu nõrgim lüli olnud ja nüüd ootas ees ~100km Hiina maastikul. Eestis olen küll nii pikki sõite teinud, kuid reljeef on olnud hoopis midagi muud.

Kohe alguses ootas meid korralik sein. Mind haagiti kummi, kuid lasin end häirida pisiasjast või siis pigem üritasin olla heatahtlik ja ütlesin Silverile, et ta oma seljakoti lahtised taskud kinni paneks, muidu kukuvad asjad välja, selleks aga haaksin end kummist lahti. Seisma ta loomulikult ei jäänud ja nii jäin veidi maha ja minu taga tuli veel Rain. Kaugelt paistnud sein oli ka tegelikult üsna sõidetav, kuid muudkui kurvitas ja keris ülespoole. Kui lõpuks sirge terendas üllatus Silver, et ma üksi sõitsin ja Rain mind kummiga ei toetanud. See oli vist ka ainukene kord, kui ma Silverit (kergelt) pahandavat monoloogi nägin pidamas. Mõistsin mõlemat poolt ja kokkuvõttes tundsin end halvasti, sest olin ju mina nõrgim lüli ja mind tuli järgi aidata; eriti veel kui endal ei ole ka kõige kergem. Siinkohal meenusid kaasvõistleja Andrea sõnad "They have to pull you. It's normal. That's their job!!!" :)



Palju ei läinud mööda, kui imeliselt asfaltteelt keerasime heinamaa-kruusa-kiviteele. Algus oli kena, kuniks hakkas vaikselt ronima, lisaks oli tee suurekiviline ning vihmavee kahjustustega. Timmo üritas mind küll vedada, kuid lõpuks andsime alla. Ukerdasin ise edasi ja vahepeal sai tegelikult kõndides kiiremini edasi. Mul oli enesetunne nadi, sest ma muudkui mõtlesin, kuidas kogu meie suurepärane algus asendub krahhiga, sest me oleme nii aeglased minu tõttu ja kuidas me need 96km üldse sellisel maastikul läbime. Samas ega keegi veel järgi polnud jõudnud, aga sellele ma tol hetkel mõelnud. 

Murdekohaks oli tõus, mis läks juba nii järsuks, et isegi rattata oleks sealt raske üles kõndida. Ja see oli lõ-pu-tu. Ma arvan, et oma 1h läksime sealt üles. Et mul natukenegi lihtsam oleks, panime mu ratta kummi. Mida aeg edasi ja mida lõputum see tõus näis, seda raskemaks läks. Tegime aeg-ajalt pause, paar hingetõmmet ja siis edasi. Ma vist ütlesin ka, et raske on ja miks see tõus juba ei lõppe, aga tuli edasi minna. Kuniks ma ühel hetkel ütlesin "Ma ei taha enam. Päriselt". 

Tegime pausi, sõime energiat ja Silver jätkas oma jutuga (ta enam-vähem kogu senise maa aeg-ajalt üritas motiveerida, aga see oli selline ühest kõrvast sisse, teisest välja mõjuga, a la "kõigil on raske; keegi ei ole ju tagant järgi tulnud, kõik liiguvad siin aeglaselt" jne), kuid seekord läks ta minu meelest gramm kangemaks ja äkki võttis isegi riski. Kahjuks täpset sõnastust ei mäleta, aga mõte oli järgmine "Tegelikult, sa oled tubli. Aga nii pea, kui on vaja mugavustsioonist välja tulla, annad sa pigem alla, kui üldse proovid.". Mul on meeletu respekt ja aukartus kogu nende tiimi ees. Ja kui keegi sealt ütleb sulle midagi sellist ja sa tegelikult ei taha olla allaandja ja hädapätakas, siis see mõjub. Tekitab isegi kerget jonni ja trotsi, et mis mõttes?!? Aga see on positiivse mõjuga. Vähemalt minu puhul. Nii et kõigest ühe lausega tehti mu mõttetegevusele restart ja ronisime edasi, kuniks jõudsime tippu. Milline vaade! Ja millised uudised - eesolev tiim on 10min kaugusel.

Murranguline hetk.

Kuna tõusule järgneb langus ja ma polnud veel päris toibunud, siis esialgu võtsin laskumist väga rahulikult. Aga mida meetrid edasi, seda paremini ja kindlamini end tundsin ja enesetunne oli ka märkimisväärselt paranenud. Edasi oligi selline mõnusamapoolne kulgemine, oli küll siiski ka tõuse, aga ei midagi enam nii hullu.

See tegelikult oli natuke järsem, ja äärmiselt ebameeldivalt kitsas.

Ühes kontrollpunktis, kus tegime ka riiete vahetuse, jõudsidki meile need jälitajad järgi, kellega mõni aeg sõitsime koos, kuid pikapeale kerisid nad siiski eest. Üldiselt liikusime vaikuses, va kui Silver parasjagu mõnda filosoofilist küsimust ei esitanud (nt kas sa oleksid nõus siia kolima ja lambakarjuseks hakkama?) või eesolevat rajalõiku ei tutvustanud. See mulle meeldis, sest nii omasin ülevaadet, mis on lähiajal tulemas ja milline maastik ja kui oli pikalt ette näha, siis rääkis looduse järgi, kuhu ja mis suunas sõidame.

Lisaks murrangulisele tõusu vallutamisele oli minu jaoks teine tähendusrikas hetk, kui laskusime pikalt orgu mööda autoteed, mida minu meelest on patt autoteeks nimetada. See oli meeletult kivine ja isegi Ida-Virumaa kruusatee kivid kahvatuvad nende kõrval. Need olid ikka korralikud kiviaia kivid. Võistluse briifingult jäi mulle meelde, et rattaetapil on üks lõik, mis on very-very dangerous, very difficult. See oligi see sama. Aga mina, ratas ja kivised laskumised ei käi ju väga kokku...hea, et ma lennukis olin Andreaga rääkinud, temalt sain 2 olulist õpetust - look forward & speed is your friend. Mitte et ma ei vaataks, kuhu ma sõidan, vaid mul oli komme esiratast jälgida, aga väidetavalt tuli vaadata nagu autoga sõitmisel - laialt ja kaugemale ettepoole. Ja mida kiiremini lähed, seda lihtsam tegelikult on nendel kividel. 

Nii ma siis sõitsin sealt alla - kordasin endamisi speed is my friend ja vaatasin ettepoole, mitte ei jälginud, mis kivi mulle täpselt ratta alla satub. Kui me lõpuks orgu jõudsime, olin äärmiselt õnnelik - olin liikunud heas tempos ja kordagi kukkumata; küll aga jalad ja käed olid korralikult läbi põrutatud. Ilmselgelt lendas üle huulte rõõmuhõise - SEE OLI KÜLL TÖÖVÕIT!!! Silver küll üritas emotsioone alla tõmmata mainides, et järgmise lõigu läbimine on töövõit, aga ma jäin endale kindlaks - ma olin uhke oma sõidu üle! :)



Järgmiseks pidime tõusma ~1km, ja kui me olime omajagu juba läinud, poisid pidid mind jälle aeg-ajalt tempos veidi kummiga toetama, siis ma küsisin, et kaua me veel ronime, 1km peaks juba läbi olema. Selgus aga tõsiasi, et mitte distantsi ei ole 1km vaid hoopis tõusumeetreid. Oh rõõmu! Neid kurve jagus ikka pikemaks ajaks. Antud etapil manustasin ka järgmise valuvaigisti, sest selg andis juba korralikult tunda ning loovutasin oma seljakoti jällegi Timmole.

Ühe kukkumise suutsin ka ikka organiseerida. Olin taaskord kummis, kuid sellel võistlusel oli kummi eesmärk ühtset kulgemist hoida, mitte otseselt täistuuridel vedada. Mulle aga see hästi ei passi, ja nii ma ühel hetkel sõitsin vedajale tagarehvi ja kukkusin ootamatult teisele poole, kui olin planeerinud ja kuna hüppeliigesed olid päris valulikud, siis ei olnud ka piisavalt nobe jala vabastamisel. Kõige suurema kahju sai tagumine käiguvahetaja, mis ei võimaldanud enam teatuid käike kasutada, ja siis said poisid kerge peatäie teemal, et kui me sõidame sellises tempos, siis ma jõuan ise ka sõita ja pigem sõidan ise ja saan tempot reguleerida. Võistlusjärgselt kommenteeris Silver seda kui "She didn't complain, she said what's she thought" vms.

Tõusule järgnes langus. Tee oli küll vähem kivisem ja rohkem liivasem, aga kole auklik. Eelmisel laskumisel olid peopesad korralikult vatti saanud ja nüüd iga jõnksuga andis ikka väga "mõnusalt" tunda. 

Päris pikalt oli sellist "lauge tõus-langus" kombosid, kuid mida ei olnud, olid veekogud. Meil oli veega juba üsna kriitiliseks läinud, sest arvasime, et midagi ikka tee äärde jääb ja ei hakanud väga varakult vett varuma. Aga ei tulnud mitte midagi. Ka kontrollpunkti kohtunikel ei olnud midagi pakkuda. Selg oli ka juba korralikult kange, isegi segas kergelt sõitmist, mistõttu otsustasin veel ühe valuvaigisti võtta. Selgus, et natuke vett oli siiski Silveril varuks, mille peale Timmo sai kergelt pahaseks, et miks talle vett ei pakutud, kui ta pool tundi tagasi küsis, kas kellelgi on. Eks vend tunneb venda ja Silver soovitas Timmol Raini käest küsida.

Kui lõpuks vahetusalasse jõudsime, oli üks võistkond just lahkus järgmisele rattaetapile ning teine võistkond alustas eesolevat jalgsietappi. Distants oli ~3km ning vahepeal oli üks laskumine, ~30m mööda kaljuseina, mis kujunes üsna vaevarikkaks, kuna köis ei tahtnud üldse joosta, ja pidi korralikult peale andma. 



Kui etappi alustasime pigem rahulikumalt (alguses kõndisime ja sõime), siis nähes, et üks võistkond on korralikult järgi tulnud olles kohe-kohe laskumisele jõudmas ja kui sai selgeks, et need on Joosepi, meie sõber lätlase Andrise ja kahe naise tiim, siis saime korraliku põhjuse kiiremaks liigutamiseks. Eriti innustus Timmo, kes võttis juhtotsad koos kaardilugemisega enda kätte.

Uuesti rattaga alustamine oli veidi kange, kuid tegelikult oli enesetunne jätkuvalt hea. Harjumuslikult esimesed 2 tõusu istusin lendaval Timmol kummiga sabas, aga sealt edasi sõitsin ise, kuna tempo näis tegelikult jõukohane, kui see ühtlustus ja Timmo rohkem väga ei tahtnud ka vedada. 



Päikeseloojang oli ilus ning tõdesin, et küll meil on ilmaga vedanud. Öösel olid küll külmakraadid, aga ei sadu ning ainult päike. Ja siis läks ~1h mööda, kuni tulid esimesed piisad ja siis juba korralik vihm. Oli siis vaja hõisata enne finišit...

Timmo kaardilugemine oli kiiduväärt. Väike eksimus ühes külas tuli sisse, aga see polnud midagi märkimisväärset, kui me jõudsime lõpuks kontrollpunkti, kus selgus, et me oleme 4ndad!!! Kergelt uskumatu, aga paberil nii kirjas oli. Lõpust lahutas meid veel üks rattapunkt, siis vahetusala ja siis linnas jooks.

Vihma kallas korralikult ja temperatuur oli külmavõitu. Tee viimasesse rattapunkti enne vahetusala oli minu jaoks müstika. Ma olin enamus ajast veendunud, et me lähme valesti, sest liikusime "kuristiku" äärel, kus oli väga keeruline ja ohtlik rattaga sõita ja kes see sellisesse kohta rada planeerib. Vihma tõttu ei näinud ka, kas sealt oli keegi varem läinud. Aga Timmo oli veendunud, et on õige tee ja läksime edasi. Neid kahtlushetki oli mitmeid, aga Timmo resoluutsus, et see on õige tee, viis meid edasi. Mõnes kohas oli ka võimalik oletada, et sealt on ka teised läinud. Rattaga väga sõita ei saanud, enamasti lükkasime käe kõrval ja vahel tuli lausa turnida ja ronida kaljudel. Päris spooky ettevõtmine pimedas ja vihmas. Lambitulukesi ei näinud ees ega taga. 

Kui me lõpuks sealt kalju-jõeoru ahelikest välja saime ja normaalsemale heinamaa teele jõudsime, oli tunda veel kerget kahtlust, kas on ikka õige tee. Aga Timmo raius edasi, ja kui meile lõpuks tuttavat kontrollpunkti helendavat telk-märgistust nägime, oli rahuolu suur - Timmo tegi ikka uskumatu töö! Nüüd jäi veel ~10km mööda jõesänge alla linna sõita, väike jooks teha ja ongi kõik.

Aga see ei olnud üldsegi nii lihtne. Vihm oli teinud tee meeletult libedaks, nii et tuli pidavamat pinda otsida tee kõrvalt. Läbisime korduvalt jõesänge, mis oli küll madal, aga piisavalt kivine. Kuna oli pime, vihma sadas, pori lendas, tee libe, kivine, külm, esimest korda ka tühjakõhu tunne, pikalt magamata, siis olin ma ettevaatlik, et ometi nii lõpu eel mõnda lolli kukkumist ei teeks. See pärssis veidi kiirust, aga pigem kindla peale. Linnatuled olid juba kontrollpunktst näha, ja väga aeglaselt lähenesid. Ootasin väga lõppu, kuid eelkõige seetõttu, et tagant tulijad on osavamad laskujad ning meie kiirus on kindlasti aeglasem. 

Minu õnneks tuli vahetusala ennem, kui keegi meile järgi jõudis ja lisarõõmu, kuid kerget hämmingut valmistas lühendatud lõpujooks. Kui esialgu oli plaanitud max 5km jooksu linnatänavatel, siis halva ilma tõttu oli otsustatud see ära jätta ning võistlejad suunati otseteed finišisse. Seega tuli joosta veel ~1-2km öisel Altai linnatänavail rattakingadega ning lõpuks olime kohal. Neljandatena! See on kindlasti üks parimaid IV kohti, mis ma senini saanud olen :)

Jeeeeee!!!! Finiš!!!!!




Teise päeva kokkuvõte:




Endal võistlusjärgselt suurem kordamineku emotsioon küll puudus, hea meel oli loomulikult, aga et nüüd millegi erilisega oleks hakkama saanud, sellist taju polnud :) Küll aga meie sõber lätlane Andris oli veendunud, et võistluse päris võitja olin mina - esimesel korral nii pikal distantsil ja hea tulemus ning sooritus, super! Ja kui maailmameister Forsmani küsimus "What's your background?" sai vastuseks "Cross-country skiing" järgnes sellele tõsine "I see"; hiljem on ta mõned korrad ka Hiina võistlema kutsunud :) Rääkimata siis kodustest tunnustustest. Järelikult sai siis ikka midagi suurt ära tehtud.

Enne võistlust stardis küsis minult võitja tiimist Sam "So, this is more your thing?" (võrdlus oli siis stage race-ga). Väikese (mõtte)pausi järel vastasin "I think so, yes". Mul tegelikult puudus siis kogemus ja teadmine, mis mind täpsemalt ees ootab (senini ainult 24h Eesti maastikul) ja milleks ma suuteline olen, aga peale võistlust võin küll öeldut kinnitada. Mulle väga-väga meeldis. Kilomeetrite numbrid on nüüdseks jäänud numbriteks paberile, enam ei ole nende ees hirmu ja kui raskest punktist saab üle, siis võib pikalt edasi minna. Meeldis orienteerumise faktor, mitte tuim kihutamine märgistuse järgi. Loomulikult peab olema tiimis väga hea(d) kaardilugeja(d) ja ikkagi olema ka õnne. Meil oli mõlemat.

teisipäev, 31. jaanuar 2017

Wengan - Stage Three

Stage Three oli ühelt poolt kõige rohkem ootatud etapp, sest siis on Wenganil joon all, aga teisest küljest kõige vähem meeldivam, sest siin tuli taaskord ujuda. Tagasihoidlikud 1,5km.
Teagi, kas supelungist või jalahaavast, mida tegelikult tuli kuivana hoida või lihtsalt rohkest võistlemisest (kõige tõenäolisemalt kõik eelnev kokku), aga mitte üldse ei tahtnud starti minna. Mingit entusiasmi ega põnevust polnud, sest midagi uut antud etapp ei näinud pakkuvat. Kõigest üks järjekordne stage race.

Lihtsamaks ei teinud ka 1h varem starti saabumine. Bussisõit oli 1h40min, mistõttu oli väga varajane äratus ja eriti nõmedaks tegigi liigselt vara kohale jõudmine. Tavaliselt oleme ikka max 30min enne jõudnud ja siis on kibe kiire ja aeg möödub lennates, aga nüüd siis kuidagi nii palju varem. Veidi oli ka segadus, et äkki tuuakse start varasemaks, kuid siiski jäädi ikkagi esialgse kava juurde. Nii me siis valmistusime ja passisime seal "kalda" peal.

Enne töö... Foto: korraldaja fotograaf

...siin puhkus. Foto: korraldaja fotograaf

Programm ise oli järgmine:
- ujumine 1,2km
- kajak 13km
- jooks 13km
- ratas 22,3km
- jooks+puzzle 2km (esialgu pidi olema 6,2km)

Seekordne tiimi tugevaima ujuja tiitel läks Joosepile ning preemiaks sai temast minu vedur. Vette jõudmiseks tuli ~80m paljajalu (või sokis, kuidas keegi) trepist alla joosta. 

Stardisirge. Foto: korraldaja fotograaf

Foto: korraldaja fotograaf

Foto: korraldaja fotograaf

Kusjuures vesi oli kõikidest varasematest ujumistest ja kajakitamistest kõige külmem. Mitte küll midagi karastavat, aga kui varvas vette jõudis, siis oli kerge ehmatus, et ei olegi supp, on kergelt leige :) Aga muidu oli ujumine nagu ikka, ei midagi märkimisväärset, üks pikem kulgemine. Kui eelmisel päeval oli päris vaevaline kajakist välja saamine, siis üsna sarnane tunne valdas peale ujumist kaldale ronimine, jalad olid üsna pehmed. Kokku läks ujumisele 30min ning distantsiks 1,2km.

Kõige ulmelisem stiilinäide by Sam, taamal Simone. Foto: korraldaja fotograaf

Vahetusala. Foto: korraldaja fotograaf

Kajak oli seekord mõistliku pikkusega ning paatkonnad komplekteerisime samamoodi, Joosep-Timmo ja mina-Rain. Vedamist jällegi ei kasutanud, vaid sõitsime ikka esimese paadi laines. Kuigi trajektoor oli edasi-tagasi, siis asja tegi põnevamaks liidrite nägemine ning konkurentidega vahe mõõtmise võimalus. Koondarvestuses kõik meie lähimad jälitajad olid meist eespool, mistõttu tuli piisavalt pingutada, et vähemalt säilitada praegune koht. Minule üllatusena sõitsime samal jõel, mille silla juures toimus meie teise video võtted. Tuli sõita sinna sillani ja siis tagasi vahetusalasse. Kokku 13,6km ja 1h46min.

Vaade sillalt. Teravam silm tuvastab ka erinevaid vedamistehnikaid. Foto: korraldaja fotograaf

Jooksuga keerati vinti korralikult peale. Üsna kohe hakkas ronima ja tundus, et lõppu ei tulegi. Muudkui kestis ja kestis ja nurk oli ka ikka väga vertikaali lähedale. Selles mõttes on sellised tõusud isegi paremad, sest ka liidrid sellistel tõusudel pigem kõnnivad ning vahe nii palju ei kasva. Mina olin taaskord kummis Timmo küljes ja tandemis sealt üles sammusime. Tänu vedurile ka murdumispunkti ei tulnud, vaid tuli lihtsalt ära kannatada ja mitte puhkust lubada. Mingi hetk jäi Rain meist ikka juba liiga palju maha ning hoolimata varasemast kummi keeldumisest vedas Joosep ta meile ikka järgi. Õnneks oli see tal ajutine nõrkushetk (kajakis sai tüürimisega piisavalt vatti ja vist jäi ka veidi energia nälga), sest nii pea kui tõusud vallutatud ja algas allamäge osa, siis taastus kenasti ära ja abi enam edaspidi ei vajanud. Jooksus olime taaskord keskmisest nobedamad ja jätkuvalt tunduvalt konkurentsivõimelisemad kui rattasõidus. Veidi üllatuslikult tuli vahetusala paar kilomeetrit varem kui alguses oli lubatud. Kokku tuli tugevad 11,22km ja 1h12min.

Järjekordne stiilinäide. Ei pea olema tipptasemel varustust :) Foto: korraldaja fotograaf.

Rattasõit kulges üsna varasemate päevade moodi. Vähem vedamist, rohkem isesõitu. Profiililt võib olla isegi rohkem sellist vähem pikka järsku ronimist, vaid pigem sellised väikesed sutsakad. Ühe pisikese komistuskukkumise suutsin ka ikkagi teha, aga jällegi ei midagi märkimisväärset. Kui üldiselt oli üsna rahulik liiklus, siis ühe tõusu lõpus Timmo kotkasilm tuvastas ühe konkurenttiimi taamalt ning ergutas kiiremini liikuma. Tuleb tunnistada, et suurt motivatsioonitõusu ei järgnenud, sest olin siiani pingutanud ja oli plaanis ka edasi pingutada. Kui olid sellised mõnusad tõusud (laskumisele järgnes aimatava lõpuga tõus), siis uhasin vahel isegi poistest mööda ja täitsa nautisin seda pingutust :) Küll aga jah, kui tuli ikkagi pikem ronimine, siis inerts hakkas kaduma ja poisid lükkasid aeg-ajalt hoogu juurde. Õnneks neid tõuse siiski enam palju polnud. Ühel asfaldilt aiamaa teele järsult keerates sõitis korralikult rajalt välja Rain; kurv tuli vist veidi ootamatult. Seekord oli nalja ja üllatust rohkem kui kriime. Vahetusalasse jõudsime siiski jälitajatest varem ja teades meie jooksutempot, siis ma enam väga kohalanguse pärast muret ei tundnud. Ainuke faktor x oli lisaülesanne puzzle. Kokku ratast 22km ja 1h11min.

Kuigi jooks pidi tulema lühike (varasema 6,2km asemel oli lühendatud distantsi 4,2km), pookisin end ikkagi Timmo külge. Rohkem ka motivatsiooni eesmärgil. Mõnesaja meetri pärast jõudsime lisaülesande alasse, kus tuli kokku panna päris suurte tükkidega pilt.

Foto: korraldaja fotograaf


Üks minu lemmikülesannetest :) Foto: korraldaja fotograaf

Vähem kui 40sekundit hiljem oli pilt koos ja sai jätkata lõpuspurdiga. Õnneks või õnnetuseks oli jäänud veel taas mõned sajad meetrid kuniks ületasime lõpujoone. Lühendatud jooksu etapp oli veel lühem kui lubatud ning kokku tuli ~800m ning 4min koos lisaülesandega.
Kokku tuli lühem tööpäev, kõigest 48,5km ja 4h58min.

Kui hommikul oli täiesti no-go starti minemise osas, siis lõpetades oli küll hea meel, et sai ausalt kõik lõpuni tehtud ja pingutus taaskord rohkem kui viisakas. Ja rehvid pidasid vastu! Õnneks jalahaav pidas ka end hästi üleval ega andnud tunda. Kuna finišis on alati meditsiini ekipaaž, siis kasutasin võimalust ja lasin puhastada oma haava. Arstionu võttis asja tõsiselt ja tegi korralikult valu. Urgitses süstlanõelaga ja pingistas ja puhastas, nii et sai lausa valust paar pisarat poetatud. Puhas side peale ja kaasa õpetussõnad, et hoia nüüd 3 päeva kinni ja lase puhata. Vahemärkusena võib öelda, et võtsin sideme pealt juba sama päeva õhtul, sest valu oli liikudes kannatamatu ja arvasin, et side on jäänud haava külge kinni ja tahtsin näha, mis seal toimub.

Iga tiim sai lõpus sellise 4-ks jagatava auhinna. Foto: korraldaja fotograaf.

Lõpp oli kole-ilus. Ise ka ei uskunud, et kõik need etapid said läbi tehtud. Ja üsna viisaka tulemusega. Ja ühes tükis ilma suuremate vigastustega. Ja et vaim ja füüsis vastu pidas. Võiks öelda, et kergelt isegi uskumatu. Kõigi võistlejate nägudes oli näha kergendust ja rahulolu, et taas üks võistlustesari on seljatatud. Järgmine päev ei pea jälle starti minema, saab hoopis pakkida. Kes kojusõiduks, kes jätkab võistlemist. Minule oli kõik see üks korralik treening ja sissejuhatus finaalürituseks.


Raja profiil kella järgi:


Tulemused:
Stage Three tulemused

Koondtulemus kirjas.

teisipäev, 25. oktoober 2016

Wengan - Stage Two

Kui eelmine päev oli mõnusalt päikeseline ja soe, siis stage two algas vägagi kõledalt ja sajuselt.

Stardisirge lössi vajunud stardikaarega.

Vaade rohkem paremale.

Ettevalmistused.

Päevakava oli järgmine:

- ratas 25,4km
- biathlon 9,6km
- kajak 27km
- jooks 11,2km

Seekordne start oli eraldistardist, vastavalt üldarvestusele minutiliste vahedega. Õhtul ma igaks juhuks mainisin ka poistele, et kui nad soovivad kiiremini liikuda, siis tuleb neil mind vedada. Ise sõites ma nende tempos ei püsi, aga samas jalg tundus raskust kannatavat. 
No ja siis muidugi laskumised, eks see oli uusi poisse üllatanud, et ma kivide vahel ukerdades rahulikumalt tulen. Egas muidu Joosep stardis maininud, et laskumisi tuleb kiiremini sõita. Soovitus väga õige, aga sellest ei ole ka kasu, kui ma ühe laskumise kiire olen ja sealt edasi üldse ei sõida. Parem veidi rahulikumalt, aga lõpuni ja ühes tükis. Tegelikult mul oli plaan, et enne xtrailile minekut harjutan just ekstra singleid jm metsasõitu, aga paraku tulid teised võistlused ka plaani ning aega lihtsalt ei olnud. Rääkimata siis sobilikust rattast :)

Kui stardisirge oli kõvakattega ja kergelt allamäge, siis kohe õige pea keerasime taaskord järsult metsa vahele ning algas ronimine. Tegelikult tulin sealt isegi ratta seljast maha, sest pöördenurk oli sama järsk kui tõusunurk. Kui algus oli taaskord ebameeldivalt tõusune, siis tegelikult päris suur osa etapist oli valdavalt allamäge, ebameeldivat segamini meeldivaga. Vedamistöö oli eelnevast päevast juba veidi parem, kuid jäi ka veel varu. 

Tagant tulid mõned tiimi peale, kuid noppisime ise ka paar eespool startinud tiimi, nii et summa summaarumis liikusime tavapärasel positsioonil. Ühe tobeda kukkumise tegin ka, kui vahetult enne metsast väljumist oli järsem nõks ning tee peale jõudes tuli kohe paremale pöörata. Venelased, kes ootasid "jaa-bajus" naisliiget, olid kena koosviibimise täpselt sinna tee peale ette korraldanud ja kuigi ma olin juba ettenägelikult jala lahti teinud ja pedaalile ootele pannud, oli see ikkagi lukku läinud, mistõttu järgnes kena maapõrge vasaku põlve arvelt. Õnneks veretult ja peale ajutise valu ei midagi märkimisväärset. Kokku tuli 24,95km ja 1h25min.

Järgnes minu jaoks uudne etapp - biathlon. See tähendas, et tiimi peale oli meil 2 ratast ning jooksjaid ei tohtinud kuidagi abistada. Mina ja Joosep moodustasime ühe tandemi ning alustasime rattaga. Ja ega meil suuremat plaani polnud kokku lepitud. Et kui pikalt me rattaga ette sõidame jms. Varasemalt oli Rain maininud, et neil ühel võistlusel oli nii kujunenud, et naisliige oli peaaegu terve etapi rattaga sõitnud ja siis teistega jagasid ühte ratast. Mina lähtusin Joosepi juhistest. Kuna olime järgi jõudnud ühele kohalikule tiimile, kes vaat et iga 500m järel tiime vahetasid, siis jätsime ka üsna pea rattad tee äärde. No ja et kukkumisi veel vähe oli, siis suutsin ratta juurest lahkudes koperdada lenksu otsa ja taaskord vasakule põlvele kukkuda. Jälle veretult, kuid joosta oli väga valus. Joosep tegi kiire plaani muudatuse ning jätkasime siiski ratastega. Õnneks andis valuhoog järgi ning jätsime rattad tee äärde. Minu üllatuseks möödusid meist õige pea Rain-Timmo tandem ning jätsid taaskord rattad tee äärde. 

Mul oli meeles, et on antud etapil on väga järsk laskumine ja sama järsk tõus (see oli kogu võistluste ainuke päev, kus oli ka raja profiil enne ette teada), siis arvasin, et laskumise võin veel teha, aga seda ronimist pigem mitte. Tegelikult kujunes nii, et alguses asfaldil kulgenud laskumine keeras kõrvale ning edasine laskumine oli päris kitsas ja üsna järsk teerada mööda mäekülge alla, mistõttu ma liikusin ratas käe kõrval. Kuna asfaldil olin möödunud Rain-Timmost, kes mulle nüüd järgi jõudisid, siis Rain võttis ise ratta. Jooksime Timmoga edasi ning koos võtsime ka selle järsu tõusu, mis oli juba jalgsi piisavalt ebameeldiv, et seda poleks küll tahtnud koos rattaga võtta (tegelikult oleks pidanud nagunii ratas käe kõrval tulema, tõus oli nii järsk). Tõusul läksime ka taaskord kohalikust tiimist mööda, keda etapi alguses nägime.

Tõusu järgselt jõudsime asfaldile ning mingi aeg kihutas meist mööda Joosep, kes andis mulle oma ratta. Nibin-nabin ulatusin kikivarvastega pedaalideni, nii et enam-vähem sai mäest alla hoogu juurde pedaalida. Jalg oli piisavalt pehme, et püsti sõita. Minu üllatuseks ilmus ühe kurvi tagant välja 2 tiimi, kellest esimese sain ruttu kätte, kuid teisega läks veidi aega, sest tõus tuli vahele. Kuna sadul oli hästi veidi liiga kõrge tõusu sõitmiseks, siis selle osa jooksin ratas käe kõrval. Taipasin vahelduseks ka rajast kõrvale vaadata ning avanes imeline vaade. Olles juba mõnda aega sõitnud ja kerges kahtluses, et kas olen juba liiga kaugele ette sõitnud, otsustasin ratta teeserva jätta ja eesjooksvale tüübile järgi võtta. Tema püüdmine ei olnud keeruline, sest erinevalt minu sammust oli tema samm üsna tönts ja väsinud. Möödumisel agiteerisin ka koos minuga tulema, aga jäi siiski maha. Mõne aja pärast kihutas mööda jälle Joosep ja hetk hiljem Rain. Sain uuesti ratta selga ja sõit tuli tegelikult lühike, sest olimegi kohe-kohe vahetusalasse jõudmas. Kokku distantsiks 9,5km ja ~45min.

Foto: korraldajatelt

Kajaki etapp oli üsna pikk kulgemine. Paatkonnad moodustasime seekord Joosep-Timmo ja mina Rainiga tagumises. Vedamist ei rakendanud, vaid üritasime sõita esimese paadi sabas. Üldiselt toimis, lihtsalt Rain sai piisavalt võimelda paadi õige kursi hoidmisel. 

Liidrid koos jälitajatega sellises mõnusas zen keskkonnas. Foto: korraldajate fotograaf

Originaalis nendel paadi istmetel pehmendust ei olnud, mistõttu eelmisel õhtul käis korralik pepualuste monteerimine. Kellel oli ekstra kaasa võetud päris korralik pehmendustool, kellel saunalava pepualus. Meil midagi nii uhket polnud ja meie sõber lätlane Andris vihjas, et korraldajate poolt pakutav pääsevest sobib ka päris hästi istumise alla. Müügitöö toimis ning kõik me, peale Raini, pakkisime varustusekasti topelt vestid. Samuti ei olnud timmitavad jalatoed, nii et mugavama sõidu otsijad saagisid nende jaoks hotelli kõrvalt leitud lauajuppe (kõrval käis ehitustöö) parajateks. Timmo võttis näiteks mõõtmetelt vaat et ideaalselt passivad tänavakivid kaasa.

Foto: korraldajate fotograaf

Jõel tihedat rebimist ei toimunud. Üks vene tiim oli väga laiali valgunud, kusjuures just meeste paatkond oli väga pikalt sega paatkonnast maha jäänud ja kui eespool liiklejad lõpuks taha vaatasid ja väga pikka tühjust nägid, siis arvatavasti tegid nad pikniku, me olime nende teisest paadist ikka väga-väga ammu möödunud. Samas läks meist omakorda mööda üks paatkond, aga õnneks suhteliselt lõpu eel. Meile tuli etapi lõpp üldse veidi ootamatult. Möödujad kaldusid jõe paremale poolele ning täpselt ei saanud kohe arugi, miks nad sinna sõidavad, sest otseselt silm lippe ja paate ei märganud ning optimaalsem oleks olnud liikuda pigem vasaku kalda poolel, seda enam et kella järgi oleks pidanud ka veel paar kilomeetrit olema. Kuna aga eesliikujad ikkagi suunda ei muutnud ja silm hakkas nagu midagi vahetusala laadset asja tabama, siis võtsime ka suuna kaldale. Kokku sõudsime 25km ja 3h20min.

Foto: korraldaja fotograaf

Oi-oi kui vaevaline oli sealt paadist lõpuks välja ronida. Eks 3+h suhteliselt ühes asendist istumist jätab oma jälje. Mul oli ikka põlved päris kanged, sest sellise fun&sun kajakis ei saa väga jalgade asendit muuta ja lõpuks hakkab ikka liigestele küll. Normaalses kajakis ma aeg-ajalt sõidan rätsepa istes, et alakere vaheldust saaks, kuid selles paadis ei saa suurt midagi teha. Tegelikult ma ei kasutanud ka kaasavõetud päästevestist istmealust, sest oli teine liiga kõrge ja nii kadus ära õige paaditunnetus. Sai ka ilma hakkama :) Aga kaldal veelt tulijaid tervitanud korralik trepp oli tegelikult hea võimalus kiirelt kanged liigesed taas liikuma saada enne garderoobi vähendamist.

Tühjaks jäänud vahetusala. Foto; korraldaja fotograaf





Jäänud oli veel viimane etapp. Kuna profiili olime näinud, siis oli teada, et nüüd tuleb mõnus maasikas ehk ropp tõus väga järsu ja korraliku tõusumeetriga. Kajakis lõpu eel meist möödunud tiimi saime üsna pea kätte ning jätsime nad kindlalt selja taha. Mina olin taaskord kummis ja kannatasin tõusu, mis tundus ikka kole pikk. Aga kui lõpuks sai tipp vallutatud, siis edasi kulges juba talutavamalt ning tavapärases rütmis. Kokku 11,5km ja 1h15min.

Kogu võistlusdistantsiks tuli 70,91km ja 7h ning koondarvestuses tõstis see meid 10ndale kohale. Pole põhjust nurisemiseks, aga alati saab paremini :)

Üks päev veel ja siis on lõpuks Wengan läbi!

Raja profiil kella järgi:

Tulemused:

Koondtulemus kirjas.

Koondtulemus pildis.